Juuni esimeseks pooleks olid peaaegu kõik tänavu sündinud pesakonnad üle vaadatud ning vanemad pojad naha alla mikrokiibidki saanud.

Vaadata ei õnnestunud ainult kahe aedikuemase järeltulijaid, kuna nemad olid valinud pesapaigaks turvalise basseinialuse. Nõnda tuli Emma ja Aroonia poegade arvu ja soo määramine lükata edasi ajaks, mil naaritsalapsed juba suuremad ning ise pesast välja ronivad.

Ent tähelepaneliku talitaja terane pilk märkas 25. juuni hommikul, et Emma on basseinialuse kodu pesakasti vastu vahetanud. Vett vahetama minnes selguski, et pesakastis askeldab viis energilist loomakest (pildil).

Seega on emastel naaritsatel sel kevadel sündinud kokku vähemalt 39 poega, kellest emaseid 23 ja isaseid 16.

Nüüd on teadmata vaid Aroonia pesakond või selle puudumine. Ulukihooldajate sõnul peaks tal basseini all siiski mõni hoolealune peituma, sest seal veetvat ta kogu aja, tulemata isegi toidu järele – ära süüakse vaid see, mis pandud urgu viiva käigu vahetusse lähedusse. Ka veevahetuse ajal kaitseb ta ennastsalgavalt basseini lähiümbrust.

Nädalavahetusel korraldas väikese ehmatuse talitajatele üks Aeda kuuest pojast. Mai keskel sündinud kuuikutel on vanust üle kuu aja, silmad lahti ning nad kipuvad üksteise võidu maailma uudistama. Eriti suurt agarust näitab üles üks konkreetne poeg, kes erinevalt teistest ei piirdu pelgalt pesakastist välja püüdlemisega, vaid võtab koduaedikus ette pikki retki ega lase end heidutada ei suurtest vahemaadest, väikese naaritsa jaoks ebamugavatest takistustest, võimalikest ohtudest ega ema eemalolekust.

Pühapäeval, 23. juunil kuulsid ulukihooldajad ühtäkki valju hädakisa. Hääl juhtis talitajad Aeda aediku juurde, kus uljaspea lauajupi pealt vette oli kukkunud. Inimeste abi ei läinud pisikesel naaritsahakatisel seekord vaja, sest Aet tõi ehmunud ja veest tilkuva poja kohe ise basseinist välja.

Kuna esimesena ilmale tulnud naaritsahakatistel on nüüdseks vanust üle kümne päeva, oli käes aeg pesakondi kontrollida ja sündinud poegade sugu määrata. Kui kaamerapuuris resideeruva Rulla pesast leidis liigikaitse labori juhataja Tiit Maran vaid ühe emase poja, siis esimesena poeginud Kelly üllatas suure, seitsmeliikmelise pesakonnaga, kus sooline vahekord on 4:3 isaste kasuks. Kõik loomalapsed on terved ja hästi toidetud.

Nii suuri pesakondi sünnib tehistingimustes väga harva – kõigest kahel protsendil juhtudest. Tallinnas on varasematel aastatel seitsmikutega maha saadud ainult kümnel korral. Neist kümnest pesakonnast kaks kuuluvad aga justnimelt Rullale, mistõttu ei tohiks pettuda tema tänavuses tagasihoidlikumas “esituses”.

Ühel korral on Tallinnas sündinud ka kaheksapealine pesakond. See juhtus 2006. aastal, kui emane naarits Õnne tõi ilmale viis emast ja kolm isast naaritsapoega.

Liigikaitse laboris aprillis paaritunud emastel euroopa naaritsatel hakkavad kätte jõudma poegimistähtajad. Sellel laupäeval, 11. mail, oli tähtaeg Kellyl. Kõikide rõõmuks kostis eduka poegimise kinnituseks pühapäeval tema välispesakastist pisikeste naaritsahakatiste piuksumist.

Järgmisena on tähtaeg Rullal, kelle pesakond peaks ilmavalgust nägema homme, 14. mail. Rulla tegemisi saavad kõik soovijad jälgida ööpäevaringselt meie naaritsakaamera vahendusel.

Tallinna Loomaaia naaritsatel on alanud paaritumishooaeg. Ning kuigi teadustöötajad on eelnevalt paika pannud, kes kellega sobida võiks, ei leia asjaosalised ise tihtilugu, et nende kevadised toimetused alati inimeste tahtmist mööda käima peaks. Teinekord ei jõua nad ära oodata, millal loomaaia töötajad leiavad aega neid vastassugupoole esindajaga kokku viia ning nõnda jookseb nii mõnigi isane loomake naaberpuuri emase poole kiigates oma aedikus kudrutades ringi, ja emane naarits Rulla, kelle romantiline suhe kõrval elava Rinaldoga ka ulukihooldajate südamed võitis, pahandas kavaleri ümberpaigutamise peale sedavõrd, et kogu pesakasti sisustuse aediku tagumisse ossa kandis ning endale lumehange pesa ehitas. Nüüd võib varem lustaka ja mänguhimulisena tuntud naaritsaneiu nägemisest ainult unistada ning tema olemasolust annavad märku vaid ärasöödud toit ja jäljed lumel.

Noor üheaastane Graatsia annab oma eelistustest teada päris valjuhäälselt. Naabrimees Sulost ta lugu ei pea ning seepärast tuleb viimasel sageli kõrval elutseva emase ägedat käutsumist kuulda. Vastas resideeruva Ralfiga vaatab Graatsia aga andunult tõtt. Ning jällegi on inimesed need, kelle kuri käsi üksteist leidnud naaritsatel kohtuda ei lase.

Sel nädalal rändasid oma uutesse kodudesse seitse noort euroopa naaritsat. Kaks emast – eelmisel kevadel sündinud Violetta ja Adelheid – lennutati Saksamaale Osnabrücki, viis hakkajat naaritsat – kolm emast ja kaks isast – seavad end aga sisse Prantsusmaa südames Calviacis. Euroopas ootab neid ees oluline missioon – aidata kaasa tänaseks nii väikesearvuliseks kahanenud liigi säilimisele ja populatsiooni taastamisele. Loodetavasti jäävad nad uute elupaikadega rahule. Ning vahest ilmutavad siin, Tallinnas, erilise kangekaelsuse ja jonnakusega silma paistnud ning ulukihooldajaid nii mõnigi kord oma kuraasika iseloomuga kimbatusse ajanud naaritsaneiud paarilise valikul leplikumat meelt.