Paaritumishooaeg algas sel aastal tavalisest varem

Paljunemisperiood Tallinna Loomaaia Liigikaitse Laboris on alanud ja täies hoos. Tundub, et kevadiselt soojad ilmad ning lindude vali laul on ka Euroopa naaritsate südamed tavalisest varem põksuma pannud. Esimese emasena tuli östrusesse kaheaastane Vanessa, kes juba 19. märtsil sama vana Indrekuga ühte heitis. Tänaseks on nad üksteisest eraldatud ning Vanessa viidud tavapuurist üle suurde aedikusse, kus tal loodusliku keskkonnaga kohaneda tuleb – tema on nimelt üks neljast emasest, kes oma pesakonnaga augustis Hiiumaale sealset populatsiooni täiendama viiakse.

Kui tujukas Nele suure kisa ja kära ning vajadusel ka jõuga üha uusi kavalere eemale tõrjus, siis Salmel kulus 25. märtsil Lennartiga ühise keele leidmiseks kõigest neli minutit. Nii kiire kokkulepe on seda tähelepanuväärsem, et mõlema jaoks oli tegemist esimese paaritumisega.

Samal päeval otsustasime kokku lasta ka eelmisel kevadel sündinud Kribu ja aasta vanema Terase. Üle tunni aja kestnud kassi-hiire mäng lõppes naaritsate eraldamisega. Kuna aga noored näisid üksteise suhtes üsna sõbralikult meelestatud olevat, proovisime järgmisel päeval uuesti. Eelmisel päeval alanud show jätkus sealt, kus pooleli jäi – kui isane ilmutas aktiivsust, puges emane peitu ja ainult säutsus, ent tarvitses vaid isasel selg pöörata, kui emane talle huvitatult lähenes, mispeale isane pilgu ükskõikselt mujale suunas ning Kribust väljagi ei teinud. Aga niipea, kui Kribu natukenegi eemaldus, lõid Terase mehelikud instinktid taas lõkkele, paraku tulutult – Kribul olid puuri kõige kitsamad ja ligipääsmatud kohad, kuhu isane naarits parimagi tahtmise korral ei mahu, ülihästi teada. Ja kõik algas taas otsast peale ning jälle tund aega. Kes teab, kui kaua see teineteise narritamine veel kestnud oleks, kui inimeste seas poleks lootusetuse tunne maad võtnud – ei sellest paarist asja saa. Isane tuli emasest lahutada. Kuid Terane oli võtnud kindlalt nõuks seekord emase puurist mitte lahkuda. Jupp aega tulutut tagaajamist päädis ootamatu lahendusega – väike Kribu, kes kõike toimuvat tähelepanelikult jälginud oli, otsustas uut sõpra naiseliku kavalusega aidata. Vaikselt jooksis ta Terase juurde ning puges talle rahulikult ja enesekindlalt külje alla, saates mulle parastava pilgu: “Ahhaa, mis sa nüüd kostad?” Lootuses, et ehk nad nüüd paarituvad, jäin vaikselt ootama. Ent naaritsad vaid sättisid end üksteise kaissu mõnusasti kerra, silmis kindel sõnum: “MEID EI LAHUTA KEEGI!!!” Otsustasin nad kokku jätta, kuigi kopulatsiooni ei toimunud. Hiljem vaatama minnes nautisid noored õndsa näoga kevadrõõme ning loodetavasti sünnib sealt tore pesakond.

Posted by:

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga