Paljunemisperiood Tallinna Loomaaia Liigikaitse Laboris on alanud ja täies hoos. Tundub, et kevadiselt soojad ilmad ning lindude vali laul on ka Euroopa naaritsate südamed tavalisest varem põksuma pannud. Esimese emasena tuli östrusesse kaheaastane Vanessa, kes juba 19. märtsil sama vana Indrekuga ühte heitis. Tänaseks on nad üksteisest eraldatud ning Vanessa viidud tavapuurist üle suurde aedikusse, kus tal loodusliku keskkonnaga kohaneda tuleb – tema on nimelt üks neljast emasest, kes oma pesakonnaga augustis Hiiumaale sealset populatsiooni täiendama viiakse.

Kui tujukas Nele suure kisa ja kära ning vajadusel ka jõuga üha uusi kavalere eemale tõrjus, siis Salmel kulus 25. märtsil Lennartiga ühise keele leidmiseks kõigest neli minutit. Nii kiire kokkulepe on seda tähelepanuväärsem, et mõlema jaoks oli tegemist esimese paaritumisega.

Samal päeval otsustasime kokku lasta ka eelmisel kevadel sündinud Kribu ja aasta vanema Terase. Üle tunni aja kestnud kassi-hiire mäng lõppes naaritsate eraldamisega. Kuna aga noored näisid üksteise suhtes üsna sõbralikult meelestatud olevat, proovisime järgmisel päeval uuesti. Eelmisel päeval alanud show jätkus sealt, kus pooleli jäi – kui isane ilmutas aktiivsust, puges emane peitu ja ainult säutsus, ent tarvitses vaid isasel selg pöörata, kui emane talle huvitatult lähenes, mispeale isane pilgu ükskõikselt mujale suunas ning Kribust väljagi ei teinud. Aga niipea, kui Kribu natukenegi eemaldus, lõid Terase mehelikud instinktid taas lõkkele, paraku tulutult – Kribul olid puuri kõige kitsamad ja ligipääsmatud kohad, kuhu isane naarits parimagi tahtmise korral ei mahu, ülihästi teada. Ja kõik algas taas otsast peale ning jälle tund aega. Kes teab, kui kaua see teineteise narritamine veel kestnud oleks, kui inimeste seas poleks lootusetuse tunne maad võtnud – ei sellest paarist asja saa. Isane tuli emasest lahutada. Kuid Terane oli võtnud kindlalt nõuks seekord emase puurist mitte lahkuda. Jupp aega tulutut tagaajamist päädis ootamatu lahendusega – väike Kribu, kes kõike toimuvat tähelepanelikult jälginud oli, otsustas uut sõpra naiseliku kavalusega aidata. Vaikselt jooksis ta Terase juurde ning puges talle rahulikult ja enesekindlalt külje alla, saates mulle parastava pilgu: “Ahhaa, mis sa nüüd kostad?” Lootuses, et ehk nad nüüd paarituvad, jäin vaikselt ootama. Ent naaritsad vaid sättisid end üksteise kaissu mõnusasti kerra, silmis kindel sõnum: “MEID EI LAHUTA KEEGI!!!” Otsustasin nad kokku jätta, kuigi kopulatsiooni ei toimunud. Hiljem vaatama minnes nautisid noored õndsa näoga kevadrõõme ning loodetavasti sünnib sealt tore pesakond.

Juuni esimeseks pooleks olid peaaegu kõik tänavu sündinud pesakonnad üle vaadatud ning vanemad pojad naha alla mikrokiibidki saanud.

Vaadata ei õnnestunud ainult kahe aedikuemase järeltulijaid, kuna nemad olid valinud pesapaigaks turvalise basseinialuse. Nõnda tuli Emma ja Aroonia poegade arvu ja soo määramine lükata edasi ajaks, mil naaritsalapsed juba suuremad ning ise pesast välja ronivad.

Ent tähelepaneliku talitaja terane pilk märkas 25. juuni hommikul, et Emma on basseinialuse kodu pesakasti vastu vahetanud. Vett vahetama minnes selguski, et pesakastis askeldab viis energilist loomakest (pildil).

Seega on emastel naaritsatel sel kevadel sündinud kokku vähemalt 39 poega, kellest emaseid 23 ja isaseid 16.

Nüüd on teadmata vaid Aroonia pesakond või selle puudumine. Ulukihooldajate sõnul peaks tal basseini all siiski mõni hoolealune peituma, sest seal veetvat ta kogu aja, tulemata isegi toidu järele – ära süüakse vaid see, mis pandud urgu viiva käigu vahetusse lähedusse. Ka veevahetuse ajal kaitseb ta ennastsalgavalt basseini lähiümbrust.

Nädalavahetusel korraldas väikese ehmatuse talitajatele üks Aeda kuuest pojast. Mai keskel sündinud kuuikutel on vanust üle kuu aja, silmad lahti ning nad kipuvad üksteise võidu maailma uudistama. Eriti suurt agarust näitab üles üks konkreetne poeg, kes erinevalt teistest ei piirdu pelgalt pesakastist välja püüdlemisega, vaid võtab koduaedikus ette pikki retki ega lase end heidutada ei suurtest vahemaadest, väikese naaritsa jaoks ebamugavatest takistustest, võimalikest ohtudest ega ema eemalolekust.

Pühapäeval, 23. juunil kuulsid ulukihooldajad ühtäkki valju hädakisa. Hääl juhtis talitajad Aeda aediku juurde, kus uljaspea lauajupi pealt vette oli kukkunud. Inimeste abi ei läinud pisikesel naaritsahakatisel seekord vaja, sest Aet tõi ehmunud ja veest tilkuva poja kohe ise basseinist välja.

Kuna esimesena ilmale tulnud naaritsahakatistel on nüüdseks vanust üle kümne päeva, oli käes aeg pesakondi kontrollida ja sündinud poegade sugu määrata. Kui kaamerapuuris resideeruva Rulla pesast leidis liigikaitse labori juhataja Tiit Maran vaid ühe emase poja, siis esimesena poeginud Kelly üllatas suure, seitsmeliikmelise pesakonnaga, kus sooline vahekord on 4:3 isaste kasuks. Kõik loomalapsed on terved ja hästi toidetud.

Nii suuri pesakondi sünnib tehistingimustes väga harva – kõigest kahel protsendil juhtudest. Tallinnas on varasematel aastatel seitsmikutega maha saadud ainult kümnel korral. Neist kümnest pesakonnast kaks kuuluvad aga justnimelt Rullale, mistõttu ei tohiks pettuda tema tänavuses tagasihoidlikumas “esituses”.

Ühel korral on Tallinnas sündinud ka kaheksapealine pesakond. See juhtus 2006. aastal, kui emane naarits Õnne tõi ilmale viis emast ja kolm isast naaritsapoega.

Esimesed naaritsad on leidnud endale paarilise. Otsa tegi lahti julge ja tugeva iseloomuga Kelly, kel õige kaaslase valimine aga koguni kolm päeva aega võttis. Erinevalt enamikest emastest naaritsatest, kes ebameeldiva vastassoo esindaja saabudes kiiresti pakku poevad, jälgis uudishimulik Kelly isaste toimetamist rahulikult pealt ning avaldas oma arvamuse alles siis, kui isane temast vaid mõne sentimeetri kaugusele oli jõudnud.

Teisena jõudis isase naaritsaga kokkuleppele Rulla, kellest varemgi juttu on olnud. Tema otsustas noore üheaastase Indreku kasuks, kes algul küll pisut kohmetuna tundus – oli see tal ju esimene kord emasega ühte puuri sattuda. Ning kuigi noor isane alguses päris täpselt ei teadnud, mida ta tegema peaks ning kuidas üldse taolises kummalises olukorras käituda, aitas vastastikune sümpaatia esialgsest ebakindlusest peagi üle saada.

Hoolimata paaritumisperioodist tuleb kevadisel ajal Euroopa naaritsate paljunduskeskuses ette ka teistsuguseid sündmusi. Nii näiteks pidi kolmeaastast Ruudit külastama veterinaar, sest vaene loom ei saanud suud kinni panna. Nagu selgus, oli tema tagumiste hammaste vahele kinni jäänud üks rotihammas ning väikese kiskja suu jaoks oli “kahekordne hambumus” ilmselgelt liiast. Võõrkeha eemaldati loomaarsti poolt.