Naaritsapäev Tallinna loomaaias

23. aprillil toimus Tallinna Loomaaias järjekordne naaritsapäev, et tutvustada euroopa naaritsat kui ühte ohustatumat pisikiskjat.

Selleks, et looma ka looduses ära tunda, olid keskkonnahariduskeskuse fuajees näituselaual kolm meie looduses esineva väga sarnase pisikiskja topist: mink, euroopa naarits ja tuhkur. Kuigi tuhkur on euroopa naaritsaga lähemalt suguluses, on viimasega sarnasem hoopis mink. Kuid erinevalt “eurooplasest” puudub ameerika naaritsal valge “vunts” ehk ülahuul, mis on looduslikku karva mingil alati pruun.

Samas oli võimalik tutvuda ka naaritsate pidamise ja uurimisega seotud vahenditega. Välja olid pandud naaritsate transpordikastid, rajakaamera, raadiokaelus, mikrokiibid, kiibilugeja jmt. Soovijad võisid proovida kätt eluspüügilõksu üles seadmisel. Lisaks sai soetada endale päevakohaseid suveniire, toetades nii naaritsate kaitset ka rahaliselt.

Asjakohasse loengu pidas ka aastakümneid  euroopa naaritsate uurimisega tegelenud Tiit Maran, kes on alates 2016. aasta sügisest ka loomaaia direktor.

Toimus mitu ekskursiooni liigikaitse laborisse ja naaritsate paljunduskeskusesse, kuhu tavaliselt külastajad ei pääse. Elevust tekitas demonstreeritava isaslooma Terase kudrutamine, kui too teises transpordipuuris näidatavale naaritsapiigale muljet üritas avaldada. Samuti ei jätnud kedagi külmaks liigikaitse labori maskotiks olev kodutuhkur.

Soovijad said käia ka töötoas pabernaaritsat meisterdamas ja raadiosaatjaga loomaaia territooriumil jooksus olevat “naaritsat” otsimas. Kui naarits üles leiti, tuli kontrollida, kas tal on ka mikrokiip olemas. Kiipi otsiti selleks, et kindlaks teha, kas loom on loomaaiast või loodusest pärit. Lõpuks tuli ära mõõta ka naaritsa keha, kõrva, saba ja jala pikkus.