Ka sel aastal käisid linnalaagri lapsed naaritsatel külas. Sedakorda toodi külakostiks seest õõnsaks tehtud ja kaunistatud kõrvitsaid, mille sisse peideti kala.

Põnev oli jälgida, kuidas loomad sellele reageerisid. Julgemad tulid kohe uudistama, aremad seirasid algul kaugemalt, mõni eriti ettevaatlik uuris pakutavat alles pärast laste lahkumist.

Toidu kättesaamiseks oli erinevaid strateegiaid: kes lükkas ninaga veerema kuni kaas pealt pudenes, kes kaevas kõrvitsa-alust maad, väiksemaid vilju prooviti hambus ära vedada… Üks valgevunts haaras särje asemel hoopis kaane ja üritas seda pessa vedada.

Naaritsatele jätkus tegutsemislusti tükiks ajaks.

Aitäh linnalaagri lastele ja juhendajatele!

2017. aastal sündis kokku 35 naaritsat, 13 isast ja 22 emast. Viimane, 9. pesakond viie pojaga (2 poissi, 3 tüdrukut) sündis Venlale 11. juunil.

Nimesid said sedakorda välja pakkuda kõik soovijad. Lõpliku valiku tegid liigikaitse osakonna töötajad.

Pimedad ajad on taas käes ja aeg on end nähtavaks muuta… Nüüd saab kaitsta ennast ja oma lähedasi käpajälgedega helkuriga ja ühtlasi toetada ohustatud liikide püsimajäämist!

Esimene pesakond sündis sel aastal 19. mail, viimast ootame 19.juuniks.

Praeguseks on sündinud kokku 13 pesakonda, kindlaks on kindlaks 30 poja olemasolu. 11. juunil kostis piiksumist ka Venla pesast, seega on oodata täiendust.

Kõige suuremad pesakonnad (2) oli kuue, kõige väiksemad (2) ühe pojaga. Sedakorda on tuntav emaste ülekaal. Naaritsapoisse on seni sündinud ainult kümme, ehk kolmandik kõigist poegadest.

Sel aastal sündinud pojad jäävad kõik Tallinna loomaaeda ja Hiiumaale täiendust ei saadeta.

23. aprillil toimus Tallinna Loomaaias järjekordne naaritsapäev, et tutvustada euroopa naaritsat kui ühte ohustatumat pisikiskjat.

Selleks, et looma ka looduses ära tunda, olid keskkonnahariduskeskuse fuajees näituselaual kolm meie looduses esineva väga sarnase pisikiskja topist: mink, euroopa naarits ja tuhkur. Kuigi tuhkur on euroopa naaritsaga lähemalt suguluses, on viimasega sarnasem hoopis mink. Kuid erinevalt “eurooplasest” puudub ameerika naaritsal valge “vunts” ehk ülahuul, mis on looduslikku karva mingil alati pruun.

Samas oli võimalik tutvuda ka naaritsate pidamise ja uurimisega seotud vahenditega. Välja olid pandud naaritsate transpordikastid, rajakaamera, raadiokaelus, mikrokiibid, kiibilugeja jmt. Soovijad võisid proovida kätt eluspüügilõksu üles seadmisel. Lisaks sai soetada endale päevakohaseid suveniire, toetades nii naaritsate kaitset ka rahaliselt.

Asjakohasse loengu pidas ka aastakümneid  euroopa naaritsate uurimisega tegelenud Tiit Maran, kes on alates 2016. aasta sügisest ka loomaaia direktor.

Toimus mitu ekskursiooni liigikaitse laborisse ja naaritsate paljunduskeskusesse, kuhu tavaliselt külastajad ei pääse. Elevust tekitas demonstreeritava isaslooma Terase kudrutamine, kui too teises transpordipuuris näidatavale naaritsapiigale muljet üritas avaldada. Samuti ei jätnud kedagi külmaks liigikaitse labori maskotiks olev kodutuhkur.

Soovijad said käia ka töötoas pabernaaritsat meisterdamas ja raadiosaatjaga loomaaia territooriumil jooksus olevat “naaritsat” otsimas. Kui naarits üles leiti, tuli kontrollida, kas tal on ka mikrokiip olemas. Kiipi otsiti selleks, et kindlaks teha, kas loom on loomaaiast või loodusest pärit. Lõpuks tuli ära mõõta ka naaritsa keha, kõrva, saba ja jala pikkus.

Paljunemishooaeg on taas käes.

Seitse emaslooma on oma paarilise leidnud, neli on veel ootel.

Sel aastal Hiiumaale lisa ei saadeta, kuna sealsed naaritsad paljunevad ka ise edukalt. Lisaks loodusesse laskmisele on meie eesmärk säilitada ka tehistingimustes elavate loomade geneetiline mitmekesisus ning vanuseline struktuur. Sel aastal paljundatakse ainult neid naaritsaid,  kelle geenid on loomaaedades vähem esindatud, ehk kellel elusolevaid sugulasi vähe. Paraku on nende hulgas ka palju passiivseid isaseid, kes ei oska (ei taha? ei viitsi?) emasloomale liigiomasel viisil läheneda.

Hea aktiivne isane tavaliselt kudrutab ja üritab igal võimalikul moel emasele ligi pääseda, et teda paaritumiseks kukla tagant haarata. Passiivsed lähevad heal juhul paar korda pesakasti juurde, vaatavad emasega korraks tõtt ja lähevad siis omi asju ajama. Näiteks sööma, ujuma või hoopis kännu alla magama. Mõnikord on isane ka agressiivne ja läheb ilma erilise sissejuhatuseta emasele kallale. Seetõttu tuleb emasele sageli mitut isast tutvustada, enne kui sobiv leitakse.

Mõnikord on ka emasloom närviline või agressiivne, aga aktiivset isast tasub alati hiljem uuesti katsetada. Sel aastal oli näiteks Graatsia esimesel paarituskatsete päeval väga närviline ja stereotüüpne, põlates ära kõik pakutavad kandidaadid. Enamus isastest olid, tõsi küll, ka ise passiivsed, erandiks igati asjakohaselt käituv Diego. Paar päeva hiljem proovisime neid uuesti kokku panna. Siis oli Graatsia nagu välja vahetatud. Niipea kui ta Diegot nägi ja viimane laulu lahti lõi, oli naaritsapiiga võlutult ta kõrval ja õnnelik paarike putkas kudrutades pesakasti omi asju ajama.

Esimest pesakonda on oodata 19. mail. Just siis saab täis 42 päeva esimese paari, Abigaili ja Sandri, kokkupanekust.